Sõna “viljakus” on pärit ladinakeelsest sõnast “fertilis”, mis tähendab paljunemisvõimet. Viljakuseks ehk fertiilsuseks nimetatakse laste saamise võimet.
Naise viljakus tähendab võimet rasestuda ja sünnitada terve laps. Kehaliselt on naine viljakas esimesest menstruatsioonist (umbes 9.–12. eluaastast) menopausini (umbes 45.–55. eluaastani). Vaimset valmisolekut arvestades on naine kõige viljakam 25–30 aasta vanuses. 35. eluaastast hakkab viljakus vähenema ja suureneb väärarenguga lapse sündimise tõenäosus.
Mehe viljakus tähendab võimet naist viljastada ja eostada terve laps. Mehe viljakuses mängib vanus väiksemat rolli, sest seemnerakke tekib elu jooksul pidevalt juurde – need uuenevad 72 päeva tagant. Mees on viljastamisvõimeline esimesest seemnepurskest (umbes 13.–15. eluaastast) elu lõpuni.
Munarakud moodustuvad tüdrukul juba enne ta sündi ning neid ei teki elu jooksul juurde, nii et eluviisi valik – näiteks suitsetamine, alkoholi tarvitamine, suguhaigused, ülekaal – mõjutab munarakkude kvaliteeti ja viljakust kogu eluks.
Rasestumise jaoks parim aeg jääb 20.–30. aastatesse. Umbes 35. eluaastast hakkab naise viljakus vähenema: väheneb nii munarakkude arv kui ka kvaliteet ning tsükkel muutub ebaregulaarseks, kuni 40.–50. aastates lõpeb ovulatsioon ja saabub menopaus. Kuna munarakkude hulk võib olla päritav, võib oma viljakusest aimduse saamiseks uurida emalt või vanaemalt, millal neil menopaus algas.
Mehe viljakus sõltub seemnerakkude arvust ja kvaliteedist. Kuigi mees on võimeline munarakku viljastama ja isaks saama ka kõrges vanuses, näitavad uuringute tulemused, et mehegi viljakusnäitajad vähenevad vanuse kasvades.
Maailma vanim ema on Lõuna-Indiast pärit Yerramatti Mangayamma, kes sünnitas 2019. aastal 73-aastasena kaksikud. Kuna ta abikaasa Raja suri 84 aasta vanuses infarkti, kasvatab ta nüüd lapsi üksi.
Maailma vanim isa on teadaolevalt samuti Indiast pärit Ramjit Raghav, kes sai teist korda isaks 2012. aastal, olles ise 96-aastane. Ta esimene laps oli sündinud vaid kaks aastat varem. Ramjit suri 104-aastasena tulekahju tagajärjel.
Ülekaal mõjutab hormoonide tasakaalu. Mida suurem on ülekaal, seda raskem on jääda lapseootele, sest ülekaalulise naise munasari ei reageeri enam nii lihtsalt hormonaalsetele muutustele (seda nii loomulikult kui ka kunstliku viljastamise tsüklis).
Uuringutes on selgunud, et naistel, kes on ülekaalulised juba 18-aastaselt, tekib tõenäolisemalt polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS) ning esineb suurema tõenäosusega ovulatsioonihäirete tõttu viljakusega probleeme.
Samas võib viljakus muret valmistada ka liiga kõhnale täiskasvanud naisele, kel on madal kehamassiindeks (KMI alla 19). Seda on seletatud hormoon leptiini puudulikkusega, mis võib mõjutada menstruatsiooni ärajäämist. Lisaks tuleks arvestada, et trenniga liialdamine võib samuti mõjuda ovulatsioonile negatiivselt ja vähendada lapseootele jäämise võimalusi.
Miks tekib noortel ülekaal või alakaal ja millised tingimused seda võivad põhjustada?
Kui oled näinud animafilmi Wall-E, siis arutle, millised olid seal inimesed ja miks? Millist õpetlikku sisu kandis see tulevikule multifilm?
Anoreksia (anorexia nervosa) on söömishäire, mille korral inimene kaotab kaalu rohkem kui on tervislik, kaasneb tugev hirm kehakaalu tõusu ees ning oma keha nägemisel tajutakse moonutatud kujutist. See on vaid üks mitmest söömishäirest.
Ülekaalulised inimesed animafilmist Wall-E (Disney/Pixar)
Uuringute tulemused on näidanud, et ümbritsevas keskkonnas esinevad kemikaalid võivad avaldada negatiivset mõju nii naise kui ka mehe viljakusele. Tähelepanu võiks pöörata kodukeemiale, milles leidub polüklooritud bifenüüle (PCB), ftalaate ja furaani. Loodussõbralikumad enesehooldus- ja puhastustooted on head nii tervisele kui ka planeedile.
Viljakust mõjutavad suguhaigused, mitmesugused lapsena põetud viirushaigused (näiteks mumps ja punetised) ning kaasuvad haigused (näiteks diabeet või kilpnäärmeprobleemid).
Uuringutes on välja selgitatud, et naistel, kel on täheldatud kõrgemat stressiga seostuva hormooni taset, esineb lapseootele jäämisega raskusi. Siinkohal on raske luua põhjuse ja tagajärje seoseid – kas stress mõjutab viljakust või pigem viljatus põhjustab stressi.
Omamoodi huvitav on 2021. aastal tehtud uuring, kus teadlased seostasid stressihormoon kortisooli kõrgemat taset ema vereringes kaks korda suurema võimalusega, et sünnib tütar.
Pole üheselt tõestatud, et üks-kaks pokaali veini nädalas mõjutab otseselt viljakust. Samas on uuringutes leitud, et naistel, kes joovad üle ühe alkoholiühiku päevas, esineb sagedamini ovulatsioonihäireid ja neil on lapseootele jäämisega probleeme.
Alkoholi tarvitamist raseduse ajal on juba varem seostatud enneaegse lapse sünniga. Lisaks võib raseduse ajal alkoholi tarvitamine põhjustada loote kasvus mahajäämust, vaimset alaarengut ja surnult sündi.
Suitsetamise halvast mõjust lootele on palju räägitud. Suitsetamine mõjutab ka lapseootele jäämise võimalusi. Ameerika Reproduktiivmeditsiini Seltsi (American Society for Reproductive Medicine) tehtud uuringute andmetel on kõikidest viljatusjuhtudest kuni 13% põhjustatud suitsetamisest. Lisaks on viidatud, et kui naise suitsetab, võib see mõjutada ta poja viljakust. Suitsetamine mõjutab hormoonide tasakaalu ja võib põhjustada nii mehe kui ka naise sugurakkudes DNA katkeid. Viljakust võib palju mõjutada isegi mõõdukas suitsetamine või pidev suitsuses keskkonnas viibimine ehk passiivne suitsetamine. Lisaks on teada, et suitsetajatest naistel katkeb rasedust sagedamini.
Ravimite mõju viljakusele on eetikakaalutluste tõttu keeruline uurida. Siiski võib seniste uuringute põhjal väita, et liigne ravimite või uimastite tarvitamine mõjub viljakusele ja loote arengule halvasti. Näiteks marihuaana seondub reproduktiivsüsteemis olulistele valkudele, kanep aga vähendab meestel testosterooni taset.
Normaalne kehakaal, tervislik toitumine ja mõõdukas liikumine on parim, mida naine saab ise teha selleks, et suurendada lapseootele jäämise võimalusi.
Viljakust on võimalik hinnata mitmesuguste geenitestidega. Näiteks on Eesti teadlased välja töötanud tõenduspõhise naiste viljakuse geenitesti, mis aitab hinnata naise viljakuspotentsiaali ja vanuselist riski. Testiga analüüsitakse kiibitehnoloogia abil 800 geneetilist varianti ning hinnatakse selle põhjal varase menopausi (enne 45. eluaastat) ja sellega kaasneva varasema viljakuse vähenemise geneetilist riski. Loodud on ka viljakuse hindamise teste, mis mõõdavad kindlat hormoonide taset või munarakkude hulka munasarjas.
Muna- ja seemnerakke võib lasta külmutada viljatusravikliinikutes. Nende säilitamise põhjuseks võib olla patsiendi soov lükata rasestumine hilisemasse eluperioodi või mõne viljakust kahjustava haiguse diagnoosimine. Näiteks kiiritus- ja keemiaravi on munarakkudele erakordselt ohtlik ja võib põhjustada jäävat viljatust. Ka haigekassa toetab sel juhul sugurakkude külmsäilitamist.
Munarakke hakati külmutama 1990. aastate teises pooles ning esialgu soovitati seda noortele naistele, kel seisis ees vähiteraapiaga seotud keemia- või kiiritusravi. Hiljem lisandus munarakkude külmutamine sotsiaalsetel ja eetilistel põhjustel. Munarakke saab tuleviku tarbeks külmutada 35. eluaastani, hiljem pole nende kvaliteet enam piisav. Viimasel aastakümnel on munarakkude külmutamise meetodid jõudsalt arenenud ning muutunud tavapraktikaks enamikus viljatusravikliinikute laborites.
Peamised munarakkude külmutamise põhjused:
Seemnerakkude külmsäilitamist kasutatakse peale meditsiiniliste näidustuste (enne pahaloomuliste kasvajate või raske autoimmuunhaiguse ravi) juhtudel, kus mehel ei ole võimalik naise kunstliku viljastamise protseduuri ajaks kohale tulla (nt töökohustuste tõttu – meremehed, kaugsõiduautojuhid jmt) või kui esineb viljakuse vähenemise risk (nt ohtlik töö, osalemine sõjalistes operatsioonides). Seemnerakkude külmutamine ei vähenda kunstliku viljastamise efektiivsust ning selle toimel ei suurene lootel väärarengute esinemissagedus.
Kontrolli oma teadmisi. Avatud kõigile!
Autorid ja teostus
Algmaterjalid
Pildid ja illustratsioonid