Ligikaudu iga viies 15-aastane noor on olnud seksuaalvahekorras ja 18. eluaastaks on iga teine noor alustanud seksuaaleluga. Selles vanuses pole püsisuhe ja rasestumine enamasti eesmärgiks, mistõttu on oluline kaitsta end raseduse ja suguhaiguste eest. Pereplaneerimisest rääkimine ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse parandamine aitavad vähendada teismeliste rasedusi, soovimatuid rasedusi ja ohtlikke aborte, vastsündinute, laste ja emade haigestumist ja suremust ning HIV/aidsi jm sugulisel teel levivaid haigusi. Seevastu seksuaalne riskikäitumine, nagu rasedusvastaste vahendite mittekasutamine või suur partnerite arv, võib viidata mitmesugustele probleemidele (nt seoses kodu või minapildiga).
Rasestumisvastased vahendid ehk kontratseptiivid aitavad ära hoida raseduse teket. Tänapäeva ühiskonnas on valdav seisukoht, et igal inimesel peab olema õigus ja võimalus oma laste arvu ja sünnitamise aega planeerida. Seepärast peab ohutu rasedusest hoidumise võimalus olema kättesaadav kõikidele, kes seda vajavad – sõltumata soost, vanusest või mis tahes muust inimesi eristavast tunnusest.
Rasestumisvastaste vahendite tõhusus põhineb munaraku valmimise ja vabastamise (ovulatsiooni) takistamisel, seemnerakkude takistamisel teel munarakuni ja/või viljastunud munaraku emakaseinale kinnitumise takistamisel.
Eri meetodite tõhusust mõõdetakse Pearli indeksiga, mis näitab raseduste arvu ühe aasta jooksul 100 naise kohta, kes meetodit kasutavad. Mida väiksem on indeks, seda väiksem on võimalus seda meetodit kasutades rasestuda. Tavakasutajatele arvutatakse Pearli indeks ümber protsentidesse, millest on lihtsam aru saada. Iga meetodi tõhusust mõjutab ka “tavakasutamine” ja “õige kasutamine”. Inimlikult tuleb ikka ette, et vahendit unustatakse õigel ajal kasutada (vahetada, võtta, peale panna). Lühiajalise hajameelsuse tõttu aga väheneb rasestumisvastase vahendi tõhusus.
Ideaalne rasestumisvastane vahend peaks olema:
Tegelikkuses pole ideaalset rasestumisvastast meetodit olemas, sest igal meetodil on oma eelised ja puudused. Meetodit valides tuleks olla teadlik ka võimalikest kõrvalnähtudest, sest see on peamine põhjus, miks rasestumisvastaste vahendite kasutamine katkestatakse.
Kuna inimesed on erinevad, ei saa öelda, et üks vahend sobib kõigile. Rasestumisvastast vahendit valides tuleb arvesse võtta partnerite arvu (püsisuhe või sageli vahetuvad partnerid), seksuaalvahekordade tihedust (mitu korda päevas kuni kord kuus), kaasuvaid haigusi (diabeet, erivajadus jne), hinnatundlikkust, kohusetunnet jpm.
Eestis saab rasestumisvastase vahendi valimiseks abi noorte nõustamiskeskusest, kus teenus on tasuta ja kättesaadav kõigile kuni 26-aastastele (ka alla 16-aastastele). Keskuste kontaktid:
Ämmaemand Kelli Kade julgustab noori intiimpiirkonnaga seotud küsimustega naistearsti visiidile tulema.
Tõhusateks rasestumisvastasteks meetoditeks loetakse korrektset kondoomi kasutamist, hormonaalseid meetodeid, emakasisest vahendit ja steriliseerimist.
Füsioloogiline meetod, ebajärjekindel kondoomi kasutamine ja spermitsiidi kasutamine ei ole tõhusad meetodid ning seetõttu on need täiesti ebasobivad neile, kes raseduse korral otsustaksid abordi kasuks.
Katkestatud suguühet (coitus interruptus) ei loeta rasestumisvastaseks meetodiks ning see ei peaks kuuluma haritud inimese teadliku valiku hulka.
Esimesed kondoomid valmistati linasest riidest või loomapõiest.
Kondoomid olid pikka aega seadusega keelatud. Veel 19. sajandi lõpus olid feministid kondoomide vastu, sest nende kasutamist kontrollisid mehed. Tänapäeval on pöörduvatest meetoditest kondoomi kaasaskandmine ja kasutamine ainus rasestumisvastane meetod, mille korral ka mees saab vastutuse võtta ning mille korrektne rasestumisvastane toime ei sõltu peaasjalikult naisest ja ta kohusetundlikkusest.
Enamik kondoome on libestusega ja neid toodetakse mitmesugustest materjalidest. Seetõttu võib üldistades öelda, et kondoomid sobivad kõigile. Kondoomi kasutamisel meditsiinilised riskid peaaegu puuduvad. Väga harva võib esineda lateksiallergiat, sel juhul võiks kasutada polüuretaanist kondoomi. Ärritust võib nii naisel kui ka mehel tekitada ka kondoomi libestusaine.
Õlipõhised libestid ja õlid muudavad kondoomi hapraks, näiteks beebiõli hävitab 95% kondoomi tugevusest viie minuti jooksul. Samuti kahjustavad kondoomi maapähkliõli, kookosõli, vaseliin, päikesekaitse- ja kehakreem, mõned vanni- ja massaažiõlid ning mõningad seenevastased tupekaudselt kasutatavad ravimid.
Kondoomi ei kahjusta vesi ega veepõhised libestid, glütseriin ega silikoonlibestid.
Muide, naturaalne latekskumm on biolagunev. Õhukeseks töödeldud kondoomidele on siiski lisatud teisi aineid, mistõttu ei ole need keskkonnasõbralikud. Looduses ei lagune ka lateksiallergikutele mõeldud polüuretaanist kondoomid.
Põhilised vead, mida kondoomi kasutades tehakse:
Võimalikud probleemid:
Kust vahendit saab?
Kondoome saab osta e-poest, tavapoest ja apteegist.
Naistekondoom sisestatakse maksimaalselt 6–8 tundi enne vahekorda tuppe ning jälgitakse, et suguti ei satuks kondoomi ja tupe vahele. Juhul kui kondoom surutakse vahekorra ajal liiga sügavale tuppe, tuleb see sõrmedega välja võtta ning kindlasti kasutada lisakaitsevahendit. Naistekondoom on välispidisest kondoomist kallim.
Spermitsiid on keemiline aine, mis sisestatakse tuppe, kus see lagundab sinna jõudnud seemnerakud. Eestis on müügil bensalkooniumkloriidi sisaldavad tooted, milles see toimeaine hävitab seemneraku liikumisvõime, lagundades viburi, seejärel laguneb ka selle pea. Vaginaalküünla toime algab pärast tuppe sisestamist 10 minuti pärast ja kestab neli tundi, vaginaalkreemi toime algab kohe ja kestab 10 tundi.
Spermitsiidi kasutatakse lisakaitsena koos kondoomi või pessaariga (lateksist õhuke kausike, mis asetatakse tupe ülaossa emakakaela ette, Eestis seda ei turustata). Üldiselt ei soovitata spermitsiidi vähese tõhususe (~70-80%) tõttu kasutada ainsa rasestumisvastase vahendina. Selle sage kasutamine võib põhjustada ka ärritust. Vahend võib olla sobiv neile, kes rasestumise korral on valmis sünnitama.
Spermitsiidi tõhusaks toimimiseks ei tohi enne ega pärast vahekorda suguelundeid seebiga pesta. Genitaalpiirkonna puhastamiseks on lubatud kasutada puhast vett või intiimpesuvahendit, mis ei sisalda seepi.
Spermitsiidi ei soovitata kasutada menstruatsiooni ajal ega koos teiste vaginaalsete ravimitega.
Võimalikud probleemid:
Kust vahendit saab?
Eestis on apteegi käsimüügis saadaval tupekreem ja vaginaalküünlad.
Eestis saadaval olevad hormonaalsed rasestumisvastased meetodid on
Tablettides ehk pillides, plaastris ja tuperõngas on “kombineeritud” kaht sünteetilist naissuguhormooni: östrogeeni (etünüülöstradiool) ja gestageeni (ka progestogeen, progestiin, kollaskehahormoon).
Rasestumisvastase toime aluseks on kolm mehhanismi:
1) hüpotalamuse-hüpofüüsi-gonaadide süsteemis tagasiside blokeerimine, mille mõjul on follikulite areng ja ovulatsiooni toimumine raskendatud;
2) emakakaela lima muutumine paksuks ja viskoosseks, mistõttu seemnerakud ei suuda seda läbida;
3) emaka limaskesta (endomeetriumi) õhenemine, mistõttu viljastunud munarakk ei saaks pesastuda ega rasedus tekkida.
Tänu mitmesuunalisele toimele on need preparaadid ülimalt tõhusad – korrektse kasutamise korral esineb 0,1 rasedust 100 kasutaja kohta aastas. Unustamise ja muude vigade tõttu võib tõhususeks lugeda umbes 91%.
Kui tervisest tingitud vastunäidustused puuduvad, võib tänapäevaseid kombineeritud hormonaalseid preparaate kasutada teismeliseeast menopausini.
Tablette ehk pille tarvitatakse üldjuhul järjest 21 päeva ja sellele järgneb seitse pillivaba päeva. Esimene pill võetakse menstruatsiooni esimesel päeval, sest siis annab vahendi kasutamine rasestumisvastase kaitse juba sama tsükli jooksul. Pillivabal perioodil tekib menstruatsioonitaoline vereeritus. Pille tuleb võtta iga päev samal kellaajal, kuid kuni 12-tunnine kõikumine ei vähenda toimet. Üle 12-tunnise hilinemise korral tuleks järgneva nädala jooksul kasutada lisaks kondoomi.
Mõningaid tablette müüakse 28 tableti kaupa – sel juhul on osa tablettidest toimeaineta ning neid võetakse selleks, et vähendada vaba nädalaga seotud unustamist.
Minipille peab kasutama väga regulaarselt, iga päev!
Rasestumisvastase plaastri kasutamist alustatakse esimesel menstruatsioonipäeval. Pakendis on kolm plaastrit. Üks plaaster asetatakse iga nädal puhtale kuivale nahale. Seejärel on üks plaastrivaba nädal, mille jooksul tekib menstruatsioonitaoline veritsus, rasestumisvastane toime aga säilib. Plaastri võib panna õlale, turjale, alakõhule, tuharale, aga mitte rindadele. Uus plaaster tuleb asetada eelmisest erinevasse kohta.
Tuperõngas asetatakse tuppe menstruatsiooni esimesel päeval samamoodi nagu tampoon – rõngas peab asuma nii kõrgel, et seda kehas ei tunne. Ühes rõngas on toimeainet kolmeks nädalaks. Rõngas on tupes kolm nädalat ja siis tehakse seitsmepäevane paus. Sel ajal rasestumisvastane toime säilib ja tekib menstruatsioonitaoline veritsus. Samal ajal võib tampoone kasutada.
Uus rõngas asetatakse tuppe täpselt samal nädalapäeval ja kellaajal, kui eelmine ära võeti. Kui rõngas peaks ise väljuma, tuleb see kiiresti tagasi panna. Rasestumisvastane toime säilib, kui rõngata aeg pole pikem kui kolm tundi.
Nii suguteede põletikud kui ka emakaväline rasedus võivad saada viljatuse põhjuseks – seega aitavad kombineeritud vahendid kaasa viljakuse säilimisele.
NB! Hormonaalsed rasestumisvastased meetodid ei kaitse seksuaalsel teel edasi kanduvate haiguste eest! Selleks on tarvis kasutada kondoomi.
Kombineeritud hormonaalne meetod pole sobiv naistele, kel on
Kombineeritud hormonaalsed vahendid on saadaval apteegis arsti (perearst, naistearst, noorte nõustamiskeskuse arst) retsepti alusel. Need kuuluvad haigekassa soodusravimite nimekirja. Arst saab korraga välja kirjutada retseptid kuueks kuuks.
Minipillides kasutatavad kollaskehahormoonid ehk gestageenid on levonorgestreel, noretisteroon, drosperinoon või desogestreel. Eestis on saadaval desogestreeli ning drosperinooni sisaldavad minipillid.
Minipillide rasestumisvastase toime aluseks on
Kui minipille kasutatakse nii nagu ette nähtud, on need peaaegu sama tõhusad kui kombineeritud pillid: võimalik on üks rasedus 100 kasutaja kohta aastas.
Minipillide kasutamist tuleb alustada menstruatsiooni esimesel päeval ning neid tuleb tarvitada pidevalt, iga päev, ilma seitsmepäevase pausita. Tablett tuleb sisse võtta võimalikult samal kellaajal. Kasutamisel pole vanuspiiri – minipille võib kasutada teismeliseeast menopausini.
Võimalikud probleemid:
Minipille ei saa kasutada ägeda või kroonilise maksahaiguse või hiljutise venoosse tromboosi korral.
Kust vahendit saab?
Minipillid on apteegis müügil retseptiravimina (retsepti saab perearstilt, naistearstilt või noortekeskuse arstilt) ning need kuuluvad haigekassa soodusravimite nimekirja.
Kollaskehahormooni saab manustada ka lihasesisese süstina. Rasestumisvastane implantaat paigaldatakse õlavarre siseküljele vahetult naha alla maksimaalselt kolmeks aastaks. Implantaat eritab iga päev vereringesse väikeses koguses naissuguhormoon etonogestreeli.
Implantaat on väga tõhus kasutajast sõltumatu rasestumisvastane meetod: seda kasutades rasestub aasta jooksul vähem kui üks naine 1000-st.
Implantaat aitab rasedust vältida emakakaela lima seemnerakkudele läbipääsmatuks muutmise teel ning pärsib mõnedel naistel ka ovulatsiooni. Implantaadi eemaldamise järel taastub viljakus enamasti 3–4 nädala jooksul. Esimest korda paigaldades võib implantaadi ümbrusse tekkida verevalumeid, hellust või turset.
Implantaadi kasutamise korral võivad menstruatsioonid muutuda ebaregulaarseks, kergemaks, raskemaks või pikemaks. Levinud kõrvaltoime on ka menstruatsiooni lakkamine (amenorröa). See pole kahjulik, kuid seda on enne implantaadi kasuks otsustamist hea teada.
Võimalikud probleemid:
Kust vahendit saab?
Implantaat on apteegis müügil retseptiravimina.
SOS-pille kasutatakse pärast vahekorda, kui see on toimunud rasestumisvastaste vahenditeta, vahekord on olnud vägivaldne või kasutatav meetod on n-ö alt vedanud.
Eestis müüdavad SOS-pillid sisaldavad ainult gestageeni (levonorgestreeli (LNG)) ning on apteegi käsimüügis.
Summaarselt on see meetod 98,5% tõhus.
SOS-pillides suures annuses sisalduv levonorgestreel (LNG) pärsib või lükkab edasi ovulatsiooni ning muudab emaka limaskesta viljastatud munaraku pesastumiseks ebasoodsaks. Lisaks on oletatud, et see pärsib seemnerakkude, munaraku või embrüo liikumist, mõjutab kollaskeha funktsiooni, pärsib viljastumist ja munaraku pesastumist.
SOS-pillid ei toimi, kui rasedus on juba olemas (viljastatud munarakk on pesastunud emaka limaskestale). Seega ei ole SOS-pillidel raseduse katkemist ehk aborti esile kutsuvat toimet.
Ravim tuleb sisse võtta esimesel võimalusel pärast vahekorda, kuid mitte rohkem kui 3–5 päeva hiljem. Toime on seda tõhusam, mida kiiremini pärast kaitsmata vahekorda tablett võetakse. Kui peamise meetodina kasutatakse kondoomi, võiksid hädaabipillid olla varutud tagavaraks.
SOS-pille pole soovitatav kasutada sagedamini kui kord kuus. Kui sagedasem kasutamine osutub vajalikuks või kasutataksegi neid kord kuus, tuleks kaaluda teisi rasedusvastaseid meetodeid (nt pillid, plaaster, tuperõngas, emakasisene vahend).
Võimalikud probleemid:
SOS-pillid on vastunäidustatud raseduse, ägeda porfüüria või maksahaiguse korral. Seega meetodi kasutamiseks absoluutseid vastunäidustusi ei ole.
Kui kasutamise ajal on patsient rase ja soovib rasedust edasi kanda, siis seni teadaolevalt pole leitud tavapärasest rohkem väärarenguga laste sündi või probleeme raseduse kulus.
Kust vahendit saab?
SOS-pillid on saadaval apteegi käsimüügis, so arsti retseptita.
Emakasisene vahend on pikaajaline ja tõhus rasedusest hoidumise meetod, mis sobib enamikule naistele, ka neile, kes pole sünnitanud. Tegemist on T-kujulise plastist spiraaliga, mille naistearst viib tupe kaudu emakasse. Paigaldamine kestab lühikest aega, paar minutit, ja võib tekitada veidi valu või ebamugavustunnet. Spiraali toime kestab 3–5 aastat.
Kasutamine
Spiraali paigaldab naistearst/perearst. Tavaliselt paigaldatakse emakasisene vahend menstruatsiooni ajal – siis on kindel, et naine pole rase, ning emakakaela kanal on pisut avatud ja protseduur läheb hõlpsamalt. Vajaduse korral saab seda paigaldada ka muul ajal, näiteks rinnaga toitmise perioodil, kui menstruatsioonid pole veel taastunud.
Spiraal pole tampoonide kasutamise korral vastunäidustatud. Pärast spiraali paigaldamist tuleks tampoonide kasutamist vältida vaid esimeste kuude jooksul. Tavaliselt käib naine spiraali asetamise järel paar kuud hiljem naistearsti juures kontrollis, kus vaadatakse üle, kas spiraal on õiges asendis. Visiidil lõigatakse ka spiraali niidid lühemaks.
Võimalikud probleemid:
Vaskspiraali ei saa kasutada naised, kel
Kust vahendit saab?
Vaskspiraali müüakse apteegis arsti (naistearst, perearst, noorte nõustamiskeskuse arst) retseptiga. Vaskspiraal ei ole haigekassa soodusravimite nimekirjas.
Hormoonspiraali toimeaine on levonorgestreel (LNG), mis toimib emakas. Hormoon on kapslis sellisel moel, et seda eraldub igapäevaselt emaka limaskesta ühtlane kogus (20 μg/24 h). Erinevalt pillidest, plaastrist, tuperõngast ja süstitavast vahendist on hormooni toime eeskätt paikne ehk mõjutab otse emaka limaskesta.
Kuidas toimib?
Rasestumisvastase toime aluseks on levonorgestreeli paikne toime emaka limaskestale, mille mõjul limaskest õheneb ja viljastatud munarakul pole võimalik pesastuda. Kollakehahormooni toimel pakseneb emakakaela kanali lima ja muutub seemnerakkudele raskesti läbitavaks. Ovulatsioon on osaliselt pärsitud.
Sellised mitmesuunalised toimed teevad hormoonspiraali ülitõhusaks vahendiks ja selle rasestumisvastane kaitse on võrreldav steriliseerimisega.
Võimalikud probleemid:
Hormoonspiraali ei saa kasutada naised, kel
Kust vahendit saab?
Hormoonspiraali müüakse apteegis arsti (naistearst, perearst, noorte nõustamiskeskuse arst) retseptiga. Vahend on haigekassa soodusravimite nimekirjas.
Hormoonivabast naturaalse tsükli jälgimisega seotud rasestumisvastasest meetodist rääkides kasutatakse palju nimetusi: seda kutsutakse füsioloogiliseks meetodiks, abstinentsimeetodiks, “viljakate päevade” meetodiks, naturaalseks pereplaneerimiseks (natural family planning), viljakusteadlikkuse meetodiks, rütmimeetodiks ja kalendermeetodiks. Üldiselt on tegemist rasestumisvastase meetodiga, kus naine jälgib menstruaaltsükli ajal viljakussignaale, et tabada ära ovulatsiooni toimumise aeg ning vältida vahekorda sellele eelnevatel ja järgnevatel päevadel.
Meetodi eelised on füüsiliste kõrvalmõjude puudumine ja võimalus oma keha toimimist tundma õppida, mis tuleb kasuks ka siis, kui on soov rasestuda. Meetodi kasutamise eelduseks on regulaarne menstruaaltsükkel ning kasutaja distsiplineeritus ja motiveeritus.
Kui füsioloogilist meetodit korrektselt ja järjepidevalt kasutada, on selle tõhusus ideaalis kuni 99%. Meetodi usaldusväärsust vähendavad aga menstruaaltsükli kõikumine, stress jm, ning tavakasutamisel jääb selle tõhusus 76% ümbrusse.
Päriselus rasestub loodusliku pereplaneerimise kasutamise korral iga viies naine sajast. Seega sobib meetod eelkõige neile, kes rasestumise korral otsustaksid sünnitamise kasuks.
Ovulatsioon toimub menstruaaltsükli pikkusest olenemata keskmiselt 14 päeva enne oodatavat menstruatsiooni. Munarakk püsib viljastamisvalmis umbes 24 tundi, seemnerakud püsivad naise suguteedes viljastamisvõimelised 3–5 päeva.
Ovulatsiooni hindamiseks ja oma keha kaardistamiseks on kasutatud mitmesuguseid kaudseid märke: basaaltemperatuuri mõõtmist (tõuseb 24 tundi pärast ovulatsiooni), emakakaela lima muutumist klaasjaks ja venivaks (vahetult enne ovulatsiooni) ja luteiniseeriva hormooni määramist uriinist (test muutub positiivseks 26–27 tundi enne ovulatsiooni). Mõned päevad enne kuni mõned päevad pärast ovulatsiooni hoidutakse raseduse vältimiseks suguühtest või kasutatakse kondoomi.
Pöördumatud meetodid tähendavad, et nende kasutamine annab eluaegse tulemuse. Sellised meetodid on naistel steriliseerimine ja meestel vasektoomia.
Kuna eluplaanid võivad muutuda, siis on enne steriliseerimist soovitatav kaaluda sugurakkude külmutamist, juhuks kui aastaid hiljem tekib siiski uue lapse saamise soov.
Steriliseerimise korral suletakse naise munajuhad. Munajuhad lõigatakse läbi või seotakse kinni (ligeeritakse). See tähendab, et munarakud ei saa seemnerakkudega kokku ning viljastumist ei toimu. Steriliseerimise järel vabanevad munarakud munasarjadest nagu tavaliselt, kuid imenduvad loomulikult naise kehasse.
Meeste steriliseerimise ehk vasektoomia käigus suletakse seemnejuhad. Tegemist on kiire ja suhteliselt valutu kirurgilise protseduuriga. Selle tulemusena väljub seemnepurskega seemnevedelik, kuid selles pole seemnerakke.
Pöördumatute protseduuride peamised eelised on kõrge ja püsiv rasestumisvastane tõhusus ning kõrvaltoimete puudumine. Riskid on seotud peamiselt kirurgilise protseduuriga.
Steriliseerimise kasuks otsustades tuleb teada, et meetod on pöördumatu: munajuhade või seemnejuhade läbitavuse taastamine pole tavaliselt võimalik.
Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse järgi võib Eestis täisealist teovõimelist inimest steriliseerida siis, kui esineb vähemalt üks neist tingimustest:
Kontrolli oma teadmisi! Avatud kõigile!
Autorid ja teostus
Algmaterjalid
Pildid ja illustratsioonid