Selles peatükis:

Nende hulka kuuluvad hüpofüüsi ja hüpotalamuse haigused, sh kaasasündinud geneetilised haigused ja sündroomid, kus üsasisese arengu ajal on munandite normaalset arengut mõjutavate hormoonide tase olnud väga madal või olematu (näiteks geenivigade tõttu). Kui hormoonide tootmine oli probleem juba varases arengustaadiumis, siis enamasti on munandid väiksemad ning kaasuvalt on ka peenis mõõtmetelt väiksem. Noormehel ei toimu tavapärast murdeeale omast muutust keha arengus.

Hormonaalse regulatsiooni võib tasakaalust välja viia ka näiteks suur ülekaal/rasvumine, mõningad ravimid, narkootikumide või alkoholi tarvitamine ning muud kaasuvad haigused, aga ka anaboolsete steroidide kasutamine.

Nagu mainitud, võib osa viljatuse põhjuseid olla seotud munandite arengut juhtivate hormoonide vaegusega, mis võib väljenduda munandite ebapiisavas arengus. Näiteks munandite laskumishäire korral (munandid ei ole sündides või vahetult pärast seda laskunud munandikotti) ei arene munandid ka hiljem täisväärtuslikuks ning kannatab nii seemnerakkude kui ka meessuguhormooni tootmine. Üliharva puuduvad munandid täielikult või puuduvad munandites seemnerakkude küpsemiseks vajalikud seemnerakkude eellasrakud või tavapärane seemnerakkude areng peatub enne täisküpsuse saavutamist.

Rasked munandihaigused, nagu munandipõletik ehk orhiit (näiteks mumpsorhiit), munanditraumad ja munandi verevarustuse häirumisega seotud haigused võivad tekitada pöördumatuid kahjustusi munandis ning munand võib selle tagajärjel kärbuda või suurel määral funktsiooni kaotada. Ka pahaloomuliste kasvajate raviks kasutatavad ravimid (keemiaravi), munandite piirkonna kiiritusravi ja mõningad ravimid võivad põhjustada pöördumatu seemnerakkude või nende eellasrakkude hävimise. Kõrge palavik ja liigne kuumus võivad seemnerakkude tootmist munandites samuti märkimisväärselt pidurdada, tavaliselt küll siiski ajutiselt.

Siia alla liigitatakse olukorrad, kus näiteks väga raske või õigel ajal ravita jäänud kuse- ja suguteede põletiku tüsistusena on tekkinud seemnerakkude liikumisteede sulgus. See võib tekkida munandi, munandimanuste, seemnejuha ja eesnäärme tasandil ning esineda nii ühe- kui ka kahepoolselt. Ühepoolse või osalise sulguse korral on vähenenud seemnerakkude hulk ning kahepoolse täieliku sulguse korral ei jõua kummastki munandist seemnerakud seemnepurskel väljuvasse ejakulaati. Sellise olukorra võivad põhjustada ka sugulisel teel levivad bakteriaalsed suguhaigused. Seetõttu on väga oluline kasutada juhuvahekordades kondoomi ning enne kaitseta vahekorda astumist veenduda, et partner on terve.

Lisaks võib esineda geenivea tõttu seemnejuhade ühe- või kahepoolselt välja arenemata jäämist.

Samuti võivad seemnepurske regulatsiooni juhtivate närvide vigastused ja kahjustused põhjustada suutmatuse saavutada seemnepurset või nii erektsiooni kui ka seemnepurset. Lülisambavigastused ja vaagnatraumad, aga ka operatsioonid, mis toimuvad vaagnapiirkonda jäävate organite haiguste raviks, võivad põhjustada seemnepurset reguleeriva närvisüsteemiosa kahjustuse. Näiteks eesnäärme eemaldamine pahaloomulise kasvaja tõttu võib viia nii erektsiooni- kui ka seemnepurskehäire tekkimiseni. Närvisüsteemi kahjustuse tõttu võib ka juba ligikaudu 20-aastaselt, näiteks diabeetikutel, kujuneda erektsiooni- ja seemnepurskehäire. Ka mitmesugused progresseeruvad degeneratiivsed närvisüsteemi haigused, nagu hulgiskleroos, on seotud seemnepurskehäire tekkimisega.

Seemnepurskehäire ja ka erektsioonihäire tekkimise juures võivad rolli mängida ka muude haiguste, näiteks eesnäärmehaiguste või meeleoluhäirete raviks kasutatavad ravimid.

Kõige sagedasemaks viljatuse põhjuseks peetakse suguhaigusi, näiteks klamüüdiat, mille tagajärjel võivad munajuhad muutuda läbimatuks. Sellisel juhul ei jõua ovuleerunud munarakk emakasse, ei kohtu seemnerakuga ning seega ei viljastu. Sama olukord võib tekkida emakavälise raseduse või väikevaagna põletikuliste protsesside tagajärjel. Munajuhade läbitavust võivad mõjutada kõhu kaudu tehtud operatsiooni järel tekkinud liited, aga neid on võimalik eemaldada operatsiooniga (laparoskoopiaga).

Munajuhade läbitavuse uuringu käigus hinnatakse viljatusprobleemiga naise munajuhade läbitavust, süstides emakaõõnde vastavat lahust ehk kontrastainet ultraheli kontrolli all.

Suguhaigust/põletikku tuleks hakata kohe ravima. Ravist tõhusam on aga ennetus, seetõttu tuleks juhuvahekorras kasutada alati kondoomi, mis kaitseb nii soovimatu raseduse kui ka suguhaiguste eest!

Vaata videot kondoomi õigesti pealepanemisest:

Naiste viljatuse oluliseks põhjuseks on hormonaalsed kõrvalekalded. Polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS) on hormonaalne häire, mille korral võib esineda meessuguhormoonide taseme tõusu (nt liigne karvakasv, akne, juuste väljalangemine) ning ebaregulaarset menstruaaltsüklit, mis omakorda väljendub ovulatsioonide ebakorrapäras. Naisel võivad ovulatsioonid vahele jääda mitme kuu vältel ja sellega koos väheneb ka viljakus. Mõnikord käib hormonaalsete häiretega kaasas kaalutõus.

Hormonaalsete häirete diagnoosimiseks hinnatakse patsiendi välimust ning tehakse vaginaalne ultraheli ja vereanalüüsid. Raviga taastatakse hormoonide tasakaal ja regulaarne ovulatsioon, reguleeritakse tsüklit ja normaliseeritakse kehakaalu. Ovulatsiooni taastamiseks on kasutatud ka operatsiooni, kuid see on tänapäeval pigem tagaplaanil.

Emaka limaskesta rakkude levimine väljapoole emakaõõnt ehk endometrioos moodustab umbes poole viljatuse põhjustest. Selle healoomulise kroonilise günekoloogilise haiguse korral satuvad emaka limaskesta sarnased rakud menstruatsiooni ajal munajuhade kaudu kõhuõõnde ning kinnituvad seal lähedalolevatele kudedele ja organitele, põhjustades kroonilist põletikku. Endometrioosikoldeid on leitud munasarjadelt, põielt ja sooltelt, kus need võivad mõjutada organite tööd. Arvatakse, et endometrioosi esineb umbes 2–10% viljakas eas naistest.

Endometrioosi põdevad naised kaebavad sageli valulikku menstruatsiooni ja vahekorda, määrimist enne ja pärast menstruatsiooni või ovulatsiooni ajal. Menstruatsiooni ajal võivad esineda urineerimise ja defekatsiooni kaebused, aga ka emakaseina struktuuri muutused. Endometrioosi ravitakse hormoonide abil. Raskematel juhtudel eemaldatakse endometrioos kõhuõõnest operatsiooni teel. On täheldatud, et rasestumine pärsib endometrioosi arengut ning sünnitanud naistel kaovad endometrioosiga seotud kaebused.

Endometrioosi diagnoosimiseks vaadatakse patsient kõigepealt läbi ja tehakse talle vaginaalne ultraheliuuring, et tsüste visualiseerida. Aastaid on peetud endometrioosi diagnoosimise kuldstandardiks operatsiooni (laparoskoopia), mille käigus on võimalik hinnata endometrioosi raskusastet ja seda kohe ka ravida. Mõningatel juhtudel kasutatakse endometrioosikollete diagnoosimiseks magnetresonantstomograafiat (MRT).

Endometrioosi ravi jaguneb kolmeks: medikamentoosne, kirurgiline ja kombineeritud ravi. Ravimeetodi valik sõltub patsiendi soovist: kas vajalik on ainult valuravi või on mureks ka viljatus. Kuna tegemist on kroonilise haigusega, siis on soovituslik pidev hormonaalne ravi või rasedus.

Emaka limaskesta mittetoimimise sagedaseks põhjuseks on emakaõõne protseduuri järel (nt pärast aborti) tekkinud põletik, armistumine või liited. Probleemiks võivad olla ka emakaõõnes kasvavad polüübid või emakaõõnde ulatuvad enamasti healoomulised müoomisõlmed, mis ei lase embrüol emakaõõnde pesastuda ja rasedusel tekkida, ning hormonaalne puudulikkus.

Emaka limaskesta häired tuvastatakse ultraheliuuringu, operatsiooni (hüsteroskoopia) või emakaõõnest võetud koeproovi histoloogilise uuringu abil.

Ravis on oluline põletikku ennetada ja vajaduse korral kohe ravida. Emakaõõnde tekkinud liited, polüübid ja müoomid saab eemaldada operatsiooniga (hüsteroskoopiaga). Hormonaalset puudulikkust on võimalik diagnoosida ja ravida, nii et väheneb menstruatsioonide valulikkus ja vere hulk.

Sellisel juhul on enamasti põhjuseks häired (sugu)hormoonide tasakaalus, aga ka geneetiline eelsoodumus. Hormoonide tasemete tasakaalutus võib olla tingitud üle- või alakaalust.

Munarakkude küpsemise ja vabanemise probleemide diagnoosimiseks tehakse hormonaalsed analüüsid ja ultraheliuuring. Ravi abil taastatakse hormoonide taset ja normaliseeritakse kehakaalu. Kui viljatuse põhjuseks on geneetiline soodumus ning kui patsiendil saavad munarakud otsa või neid ei saa kasutada, siis on võimalik kasutada doonormunarakke.