Vähemalt kuu enne viljatusraviprotseduuri käib naine nõustamisel. Kuu aja pikkune aeg on muuhulgas seatud selleks, et protseduure ei viidaks läbi hetkeemotsiooni ajel ning otsus oleks läbi mõeldud.

Kõik, kelle sugurakke viljatusraviprotseduuris kasutatakse, peavad andma vabatahtliku nõusoleku. Nõusolekut saab protseduuri toimumisajani tagasi võtta ning sel juhul ei tohi varem kogutud ja külmutatud sugurakke kasutada. Mõnikord tekib ootamatuid olukordi, näiteks meespartner hukkub pärast seemnerakkude kogumist ja külmutamist – sellisel juhul võib ta seemnerakke kasutada viljatusravis kuni ühe kuu jooksul.

Kes on sugurakudoonor ja millised on tema õigused?

Sugurakudoonoriks nimetatakse inimest, kes loovutab oma sugurakke (seemne- või munarakke) paaridele, kel enda sugurakke ei ole. Teisele paarile võib loovutada ka kasutamata jäänud embrüoid. See on üks viis, kuidas viljatud paarid saavad rasestuda ja sünnitada lapsi.

On teada, et sugurakkude kvaliteedi määrab esmajoones doonori vanus. Sellest lähtudes on doonormunarakkude arenguvõime ja doonorseemnerakkude viljastamisvõime tagamiseks seatud sugurakudoonoritele vanuse ülempiir: munarakudoonoril on see 35 aastat ja seemnerakudoonoril 40 aastat. Enne sugurakkude loovutamist läbivad kandidaadid põhjaliku tervisekontrolli, et välistada muuhulgas levinumad geneetilised haigused, sugulisel teel levivad haigused jm terviseprobleemid.

Eestis on sugurakudoonorlus anonüümne mõlemat pidi: tulevased vanemad ei tea, kes oli sugurakudoonor, ning doonor ei tea, millisele paarile ta rakke loovutati. Seega ei ole ohtu, et doonorsugurakkude abil eostatud laps otsib tulevikus üles oma geneetilise vanema või sugurakudoonor nõuab enda vanemluse tunnistamist. Siin on tehtud siiski üks erand: anonüümsuse põhimõte ei kehti, kui sugurakudoonoriks on viljatusravi läbiva naise lähisugulane.

Väikeses riigis on oht, et mõne nn superdoonori sugurakkude abil sünnib väga palju lapsi. Kuna doonorlus on anonüümne, siis need lapsed omavahelisest geneetilisest sugulusest teada ei saa. Sel põhjusel piiratakse ühe doonori sugurakkude abil sündivate laste arvu, milleks Eestis on kuus. Kõik kliinikud peavad doonorite ja nende abil sündinud laste arvu üle ranget arvestust.

Mõnikord soovib doonorrakke kasutanud paar saada infot doonori(te) üldiste omaduste kohta. Heaks näiteks on vanemate soov, et sündiv laps oleks välimuselt nende sarnane. Seepärast võib vanematele avaldada doonori kohta järgmisi andmeid:

Mis on surrogaatemadus?

Mida tehakse embrüotega, mida lapse saamiseks ei kasutata?

Selleks, et kunstliku viljastamise protseduur oleks tulemuslikum, püütakse küpseks kasvatada võimalikult palju munarakke. Seda tehakse munasarjade hormoonstimulatsiooni abil, kus tavapärase tsükliga võrreldes, kus valmib vaid üks munarakk, kogutakse neid enam. Ühes tsüklis võidakse koguda isegi üle 10 munaraku, mis viljastuvad ja arenevad embrüoteks. Emakasse siiratakse neist kuni kolm, ülejäänuid säilitatakse vedelas lämmastikus, kus need püsivad elujõulisena aastaid.

Kui viljatusravi läbinud naine on soovitud arvu lapsi sünnitanud, võib tal üle jääda veel kasutamata embrüoid ning seega peab ta otsustama, mida nendega edasi tehakse.

• Kasutamata embrüoid on võimalik loovutada anonüümselt mõnele teisele viljatule paarile.
• Embrüoid on võimalik annetada teaduseks. Teadusprojektide raames võib Eestis kasvatada embrüoid kuni 14 päeva vanuseni. Seejärel tuleb need hävitada. Kuigi kasutatakse mõistet “katseklaasilapsed”, siis tegelikult katseklaasis lapsi sünniealiseks kasvatada ei ole võimalik ega ka seadusega lubatud. Kui embrüo on juba teadustööks annetatud, siis seda enam siirdamiseks kasutada ei tohi.
• Kui embrüo omanikule ei sobi kumbki valik, siis kasutamata jäänud embrüod hävitatakse.

Eestis ei ole lubatud kasutamata jäänud embrüoid müüa või teha nendega muid tehinguid.

Embrüo on olnud põnev teaduse uurimisobjekt juba aastasadu, sest selle uurimine annab teadmisi organismide varajasest arengust. Embrüotest eraldatud rakud käituvad nn tüvirakkudena, mis tähendab, et neist saab kasvatada kudesid ja organeid, mida omakorda on võimalik kasutada paljude haiguste raviks või uute ravimite katsetamiseks.

Inimembrüol (aga ka sugurakkudel) on eriline staatus: kõik nendega tehtavad muutused kanduvad üle sellest arenevale inimesele. Siinkohal tuleb täpsustada, et tavapärast kehavälise viljastamise protseduuri ei käsitleta teaduseksperimendina ning selle kestel ei muudeta sugurakkude ja/või embrüote pärilikku materjali.

Teadustöö raames on aga võimalik viia sisse muudatusi rakkude DNA järjestusse või embrüos sisalduvate eri rakutüüpide tasakaalu. Selliste tegevuste pikaajaline mõju on praegu ennustamatu. Seega on sugurakkude või embrüo muutmise kaudu oht luua inimene, kes peab kogu elu kannatama tõsiste terviseprobleemide käes tema embrüoga läbi viidud katsete tõttu või ei saa ta seepärast terveid järglasi. Samuti ei ole katsealusel inimesel võimalik anda nõusolekut sellistes katsetes osalemiseks, see on aga inimuuringute läbiviimise esimene eeldus. Selliste ebaeetiliste tulemuste vältimiseks püütakse inimesest pärit sugurakkude ja embrüotega tehtavaid toiminguid reguleerida nii riiklikul, Euroopa kui ka maailma tasandil.

Eestis on sugurakkude ja embrüotega keelatud teha nelja toimingut:

Diskussioonid ja vaidlused inimembrüotega katsetamise eetika teemal on väga sagedased ning jäävad meid saatma ilmselt pikaks ajaks, sest tehnoloogilised lahendused ja teave ülal mainitud nelja keelatud punkti teostamiseks on maailmas juba mõnda aega olemas. Samuti erineb riigiti seadusandlus. Seetõttu esineb mainekates ajakirjades aeg-ajalt eetilisest seisukohast küsitavaid kõrgetasemelisi teadusartikleid, milles käsitletakse näiteks seda, et on loodud segu inimese ja ahvi embrüost, või võib kuulda uudist Hiina teadlasest, kes muutis HIV vastu immuunsuse saavutamiseks inimembrüo DNA järjestust, mille tulemusena sündisid muudetud DNA-ga lapsed (eestikeelne kajastus). Õnneks on näiteid eetilistest teadustöödest embrüoloogia valdkonnas siiski kordades rohkem.

Igal seemnerakuga viljastatud munarakul on potentsiaal kasvada ja areneda lapseks. Ometi ei ole kõik embrüod arenemisvõimelised isegi mitte emaüsas ning suurem osa neist hukub enne, kui naine üldse adub, et on rasestunud.

Mis hetkel võib lugeda embrüot või loodet inimeseks? Millal tekib hing? Need on filosoofilised küsimused, mille vastus sõltub kultuuriruumist. Välja on pakutud mitmesuguseid embrüo arengu hetki, mida võiks lugeda elu alguseks:

Eestis on lubatud rasedust katkestada 22. rasedusnädalani. Selle kokkuleppe põhjuseks on toodud, et noorem loode ei ole võimeline väljaspool emakat ellu jääma. Seega algaks elu justkui loote 22. elunädalal, mil tema peamised organsüsteemid on välja arenenud. Peab aga mainima, et ka nii varajane loode vajab pärast sündi siiski intensiivset arstiabi, ta ellujäämisvõimalused on kesised ning tal esineb kogu elu terviseprobleeme.