3.5 Rasedus ja loote areng
Üldlevinud teadmise järgi kestab inimese rasedus üheksa kuud. Sageli tekitab segadust, millisest hetkest raseduse suurust arvutatakse. Kokkuleppeliselt loetakse raseduse alguseks naise viimase menstruatsiooni esimest päeva. Eeldatava sünnitustähtaja leidmiseks liidetakse sellele päevale 40 nädalat.
Raseduse pikkuseks on seega keskmiselt 40 nädalat ehk 280 päeva. Vaid väike osa lastest sünnib eeldataval sünnitustähtajal. Sünnitus ja vastsündinu loetakse ajaliseks, kui laps sünnib 37. ja 42. rasedusnädala vahel. Kui sünnitus algab enne 37. rasedusnädalat, siis on tegemist enneaegse sünnituse ja vastsündinuga. Pärast 42. rasedusnädalat sündinud lapse korral räägitakse raseduse ülekandlusest.
Raseduse kestust väljendatakse nädalates ja päevades, näiteks raseduse suurus 14 + 3 tähendab, et rasedus on kestnud 14 nädalat ja 3 päeva.
Naegele valem
Lapse eeldatava sünnikuupäeva ehk oletatava sünnitustähtaja arvutamiseks lahutatakse viimase menstruatsiooni kuupäevast 3 kuud ja liidetakse 7 päeva:
VM – 3k + 7p
Rasedusaegne iiveldus, millega võib kaasneda oksendamine, algab tavaliselt 7.–8. rasedusnädala paiku ja lõpeb enamasti 12. rasedusnädalaks. Iiveldust tekitavad kehas toimuvad hormonaalsed muutused. See on küll naise jaoks kurnav ja tekitab muret, kuid ei ole enamasti talle ega raseduse kulule ohtlik.
Eelmises lõigus kirjeldatud vararaseduse tunnuste põhjal siiski rasedust kindlalt kinnitada ei saa, sest mõnel naisel ei muutu raseduse ajal enesetunne üldse, teine võib aga paari kuu vältel kogeda kehas ja psüühikas paljusid muutusi.
Ka menstruatsiooni puudumise taga võib olla teisi põhjusi kui rasedus, näiteks stressirohke aeg, kaalulangus või mõni tervisemure. Teisalt on võimalik, et raseduse alguses menstruatsioonid n-ö jätkuvad.
Koduseks raseduse kinnitamiseks kasutatakse rasedustesti, mis põhineb hormooni kooriongonadotropiin (hCG) määramisel uriinist. Testi tulemus on täpsem, kui kasutada selleks esimest hommikust uriini. Välja on töötatud kaht tüüpi testid, ühel asetatakse testriba uriini sisse, teisel tilgutatakse uriini testriba aknakesse. Test põhineb värvuse muutumisel: kui värvub ainult kontrolltriip (mis näitab testi töökorras olekut), siis rasedust ei ole, kui aga värvub nii kontroll- kui ka testtriip, on tegemist rasedusega. Juhul kui testtriip värvub nõrgalt, võiks testi paari päeva pärast korrata. Uriinipõhine rasedustest võimaldab rasedust diagnoosida siis, kui viimasest menstruatsioonist on möödunud vähemalt 35–40 päeva.
Kooriongonadotropiini saab määrata ka vereseerumist. See võimaldab rasedust diagnoosida juba 9.–10. viljastumisjärgsel päeval ehk juba enne oodatava menstruatsiooni ärajäämist.
Kui rasedustest näitab positiivset tulemust, on aeg ühendust võtta ämmaemanda, naiste- või perearstiga ja leppida kokku kohtumine. Esimesel kohtumisel tehakse naise nõusolekul ultraheliuuring, mis võimaldab hinnata raseduse olemasolu, suurust ja asukohta. Ultraheliuuringuga saab loote südametööd näha enamasti 6.–7. rasedusnädalal.
Eestis on rasedusaegse jälgimise õigus ämmaemandatel, naistearstidel ja perearstidel. Normaalselt kulgeva raseduse spetsialist on ämmaemand.
Ämmaemand on iseseisev spetsialist, kes pakub abi kogu naise viljaka perioodi vältel: enne rasedust, raseduse ajal, sünnitusel ja sünnitusjärgsel perioodil, ta abistab imetamise juures, valmistab ette lapsevanema rolliks, nõustab seksuaalkasvatuse vallas ja pereplaneerimisel ning teeb ennetustööd naistehaiguste valdkonnas.
Ämmaemandaks saab õppida Tartu või Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis.
Rasedustrimestrid
I trimester
I trimestril teeb naise keha läbi ulatusliku kohanemise ja ümberkõlastumise. Sellest on tingitud ka võimalikud enesetunde kõikumised. Esimesed nädalad ja kuud on kõige hapram aeg. Sel ajal esineb kõige rohkem raseduse katkemisi. Sageli ei pruugi raseduse katkemise põhjus selguda, kuid eeldatavasti võib üks peamisi põhjuseid olla loote väärareng. Sellele trimestrile on iseloomulik loote kiire kasv ja areng ning vastuvõtlikkus välistele teguritele, muuhulgas näiteks viirusinfektsioonidele, ravimitele ja kahjulikele harjumustele.
Rasedus ja vitamiinid
Mitmekülgse toitumise korral ei ole rasedale tavaliselt vajalikud kompleksvitamiinid jm toidulisandid. Erandiks on foolhape ja D-vitamiin. Piisav foolhappe tase organismis aitab vähendada loote neuraaltoru defektide riski ning seda võiks profülaktilise doosina (400 mikrogrammi päevas) tarvitada raseduse eel ja I trimestril.
II trimester
II trimestrit peetakse raseduse kõige kergemaks perioodiks. Naine tunneb end tihti energiliselt ning suudab ja tahab palju ette võtta. Sel perioodil on raseduse alguse kaebused enamasti möödunud, samas ei sea kasvav kõht füüsilisele aktiivsusele veel erilisi piiranguid. Sageli naudib rase seda aega rasedusest kõige rohkem.
III trimester
III trimestril tegelevad peatsed vanemad sageli sünnituseks ja vanemluseks valmistumisega. Tavalisest suurem kehakaal ja suuremad kehamõõdud võivad häirida und ning seada piiranguid füüsilisele aktiivsusele. Sellele vaatamata tuleks kogu rasedusaja olla kehaliselt aktiivne – nõnda on võimalik ennetada kaebuste teket, luua paremad eeldused sünnitusega toimetulekuks ning soodustada sünnitusest kiiremat taastumist.
Lapseootuse ajal on tulevased lapsevanemad sageli huvitatud sellest, et nende harjumused, eluviis ja toitumine oleksid tervislikumad ning toetaksid kasvava lapse vajadusi.
Vaata ka toredat ingliskeelset animatsiooni rasedusest.
Loote areng
Raseduse 2.–8. nädalani toimub embrüogenees – embrüo ehk varasloote teke. Embrüogeneesi vältel moodustuvad koed ja organid. Esimesena hakkab toimima südame-veresoonkond ning juba 6. rasedusnädalal on võimalik ultraheliuuringul näha embrüo südametukseid.
Raseduse 8. nädalast sünnituseni toimub fetogenees ehk loote areng. Sel perioodil arenevad välja koed ja organid.
9. rasedusnädalast on loote areng väga kiire. Arenenud riikides on lapse keskmine sünnikaal 3400 grammi, millest pool on olemas 30. rasedusnädalaks. 32. ja 40. rasedusnädala vahel kasvab loode umbes 25 grammi päevas. Loote kasvamine on tähtis tervise ja heaolu tunnus, seetõttu jälgitakse seda raseduse ajal hoolikalt.
Ämmaemandad mõõdavad igal visiidil raseda kõhtu.
Emakapõhja kõrguse ehk sümfüüs-funduse mõõt annab aimu loote kasvamisest.
Platsenta
Platsenta on ema ja loote organ.See mitmeski mõttes unikaalne organ on naise kehas ainult raseduse ajal.
Eesti keeles nimetatakse platsentat ka emakoogiks.
Platsental on palju ülesandeid:
Varude hoidmine
Platsentas toimub glükoosi ainevahetus ja seda ka hoiustatakse seal glükogeenina. Samuti on seal raua- ja rasvlahustuvate vitamiinide varud.
Hingamisfunktsioon
ehk respiratoorne funktsioon
Loote ja platsenta vahel toimub gaasivahetus difusiooni teel. Loote hemoglobiini tase on kõrge, et soodustada hapniku transporti.
Hemoglobiin on vere punaliblede valk, mis aitab transportida hapnikku.
Toiteline funktsioon
ehk nutritiivne funktsioon
Loode vajab kasvamiseks ja arenguks toitaineid, vett, vitamiine ja mineraale, näiteks glükoosi, aminohappeid, kaltsiumi, rauda ja fosforit. Neid kantakse ema verest üle loote vereringesse. Seejuures suudab platsenta lootele kanda talle vajalikke toitaineid sobivas koguses, nii et emal võib tekkida mingi aine puudus.
Rasvlahustuvad vitamiinid (A, D, E, K) läbivad vähesel määral platsentat ja pigem raseduse lõpuosas.
Enne platsenta moodustumist ja töölehakkamist täidavad loote toitelist funktsiooni trofoblast ehk toitekest, rebukoti vereringe ja allantoidne vereringe (allantoisist areneb nabaväät).
Hormoonide eritusfunktsioon
ehk endokriinne funktsioon
Lisaks steroidhormoonidele (östrogeen, progesteroon) sünteesitakse platsentas platsenta proteiinhormoone.
Östrogeenid mõjutavad emaka verevoolu, aitavad kaasa RNA ja valgu sünteesile ning emaka lihase kasvule. Progesterooni peetakse oluliseks raseduse alguse hormooniks. See osaleb keha immuunvastuse allasurumises ja hoiab seega ära raseduse katkemise. Esimesel 8 rasedusnädalal toodetakse progesterooni kollakehas, edaspidi võtab platsenta selle funktsiooni üle. Nii östrogeenid kui ka progesteroon põhjustavad muutusi last ootava naise rinnanäärmetes, valmistades neid ette imetamiseks.
Proteiinhormoonidest tuntuim on inimese kooriongonadotropiin (hCG), mis stimuleerib kollakeha tootma progesterooni ja hoolitseb selle eest, et embrüo saaks emakasse pesastuda. 8. rasedusnädalal on hCG tase kõrgeim ja hakkab siis astmeliselt vähenema.
Rasedustestid põhinevad hCG määramisel seerumist või uriinist.
Kaitsefunktsioon
Platsenta pakub piiratud kaitset infektsioonide eest. Osa viirusi (nt tsütomegaloviirus, punetised ja HIV) suudavad platsentaarbarjääri läbida. Ehkki mõningad ravimid suudavad samuti platsentast läbi tungida, ei ole need kõik lootele ohtlikud ega kahjulikud. Ravimite tarvitamine raseduse ajal peab olema alati põhjalikult kaalutud otsus.
Tubakat, alkoholi ja narkootilisi aineid ei suuda platsenta välja filtreerida ning nende raseduse ajal kasutamine võib põhjustada väärarenguid, enneaegset sünnitust, üsasisest kasvupeetust ja hukkumist.
Kõige tundlikumaks perioodiks on 3.–8. rasedusnädal, mille kestel kujunevad elundid ja kehaosad.
Kuidas platsenta välja näeb?
Lapse sünni järel algab sünnituse kolmas ehk päramiste ehk platsentaarperiood. Platsenta irdub ja sünnib enamasti tunni jooksul. Sünnituse vastu võtnud naistearst või ämmaemand vaatab platsenta hoolikalt üle, hinnates selle kuju, suurust, terviklikkust ja eripärasid. Mõnel juhul saadetakse platsenta uuringutele, näiteks kui vastsündinu või ema seisund on kehv või kahtlustatakse infektsiooni. Enamasti siiski küsib ämmaemand perelt, mida nad platsentaga teha soovivad: kas koju kaasa võtta või sünnitusmajja jätta.
Platsenta on ümara kujuga, selle diameeter on umbes 20 cm ja paksus 2,5 cm. Platsenta ja lapse kaal on seotud. Lapse sünni ajaks kaalub platsenta umbes seitsmendiku lapse kaalust. 3500-grammise lapse korral on platsenta kaal seega umbes 500 grammi.
Platsental on ema- ja lootepoolne külg. Emapoolne külg on tumepunane, lootepoolne külg sile ja läikiv, sest seda külge katab looteveekest ehk amnion.
Lootevesi
Looteveekest on üks kolmest lootekestast. Üsas on loode ümbritsetud looteveest, mis uueneb pidevalt. Lootevesi venitab looteveekotti suuremaks, et lootel oleks võimalik end vabalt liigutada ning ta luud ja lihased saaksid sümmeetriliselt areneda.
Lootevesi täidab veel teisigi tähtsaid ülesandeid:
- hoiab ära nabaväädi pitsumist,
- kaitseb loodet põrutuste ja traumade eest,
- aitab säilitada loote kehatemperatuuri,
- osaleb loote ainevahetuses,
- on bakterite kasvu takistava ja baktereid hävitava toimega.
Raseduse 10. nädalaks on lootevett ligikaudu 30 ml, raseduse lõpuks 700–1000 ml. Lootevesi koosneb 99% ulatuses veest ning on selge läbipaistev vedelik. Raseduse teisel poolel võib lootevesi olla hägune, sest sinna satub loote epiteelrakke, -udemeid ja -võiet.
Sünnitus võib alata lootevee puhkemise või emaka kokkutõmmete ehk tuhudega. Kui lootevesi sünnituse eel ega ajal ei puhke, siis sünnib laps looteveekotis ehk rahvakeeli õnnesärgis.
Nabaväät
Nabaväät areneb 5. rasedusnädalaks. See ühendab loodet platsentaga ning selle kaudu saab loode hapnikku ja toitaineid ning temalt eemaldatakse jääkproduktid.
Nabaväädis on üks veen ja kaks arterit. Seejuures on transpordisuund harjumuspärasele vastupidine: veeni kaudu jõuab looteni hapniku- ja toitainerikas veri, arterites voolab hapnikuvaene veri. Veresooned on ümbritsetud kaitsva ainega, mida nimetatakse Whartoni süldiks.
Nabaväät
Nabaväädis puuduvad närvid, mistõttu pärast lapse sündi ei tekita nabaväädi klemmimine ja läbilõikamine valu.
Rasedusaegsed muutused
Raseda organismi kõige ilmsem ja nähtavam muutus on mõistagi kõhu kasvamine. Kuid tegelikult mõjutab rasedus kõiki organsüsteeme ja muutusi on kõigi elundkondade talitluses. Need on tingitud eeskätt hormonaalses süsteemis toimuvatest muutustest. Muutused naise organismis loovad lootele sobivad kasvu- ja arengutingimused ning valmistavad naist ette sünnituseks ja emaduseks.
Ehkki enamik rasedusaja muutustest taandub pärast lapse sündi, võib näiteks jalanumber raseduse ajal kasvada ja jäädagi suuremaks kui enne rasedust.
Kasvav emakas
Kasvav ja muutuv emakas pakub lootele arenguks parimat keskkonda. Raseduse ajal muutub see õhukeste seintega lihaseliseks organiks, mis “majutab” endas loodet, platsentat ja lootevett.
Östrogeenid ja progesteroon stimuleerivad emaka kasvu raseduse I trimestril. Emakasein saavutab raseduse esimesel poolel 3–4 cm paksuse, hiljem suurenevad emaka mõõdud seinte venimise arvelt. Raseduse ajal kasvab emaka kaal kuni 20 korda. Emaka surve naaberorganitele võib põhjustada nende talitluse häireid.
Enne rasedust kaalub emakas umbes 70 grammi, sünnituse ajaks aga kilogrammi ringis.
Emaka maht on enne rasedust 10 ml, sünnituse ajaks 5 liitrit.
Kui emakas kasvab, muutuvad selle kuju ja asend. I trimestril on emakas tagurpidi pööratud pirni kujuline, II trimestril võtab ümarama kuju. Pärast 12. rasedusnädalat on emakas nii suur, et hakkab väikesest vaagnast välja kasvama. Suurenenud kõht hakkab välja paistma pärast 14. nädalat, kuid see on väga individuaalne ja sõltub näiteks naise pikkusest ja kaalust, kõhulihaste treenitusest, eelnenud raseduste arvust ja kehahoiust. Umbes 20. nädalaks on emakapõhi kerkinud naba kõrgusele.
Raseduse ajal on emakas n-ö rahuolekus, kuid raseduse teisel poolel omandab võime reageerida ärritusele kokkutõmbe ehk kontraktsiooniga – seda nimetatakse Braxton Hicksi kokkutõmmeteks. 4. raseduskuu järel on kokkutõmbed tunda läbi kõhuseina. Sünnitusaja lähenedes võivad need sageneda ja tugevneda. Kokkutõmbed ergutavad verevoolu platsenta hattude ümber ja soodustavad nii hapniku ülekandmist lootele. Mõne naise jaoks tekitavad need siiski ebamugavust, eriti kõndides või muu füüsilise pingutuse ajal. Selliseid kokkutõmbeid aetakse mõnikord segamini sünnitegevusega, sünnituse korral kokkutõmbed aga regulaarsed ja järjest tugevnevad, et emakakael avaneks.
Verevool emakasse ja platsentasse formeerub täielikult I trimestri lõpuks. Vere hulk kasvab kiiresti, kui emakas hakkab suurenema. Väljakantud raseduse korral asub kuuendik ema verest emaka veresoontes. Nii tagatakse lootele piisav varustatus hapniku ja toitainetega. Emakast läbivoolava vere hulk on umbes 500 ml/min. Emaka enda hapnikuvajadus tõuseb pooleni loote vajadusest.
Muutused rinnanäärmetes tekivad tavaliselt raseduse 6. nädalal – rinnad muutuvad siis suuremaks ja pingsamaks. Rinnanibud suurenevad ja tumenevad ehk pigmenteeruvad, tumedamaks muutub ka nibuväli ehk areool. Nahaalused veenid laienevad ja võivad hakata nahast läbi kumama.
Raseduse ajal valmistub keha imetamiseks. Hormoonide kõrge tase stimuleerib rinnanäärme alveoolide ja piimajuhade arengut ning kasvu. Rinnanäärmete kude on funktsioneerimiseks valmis juba raseduse keskel. Juba pärast 3. raseduskuud esineb rinnanäärme rakkudes ternespiima ehk kolostrumi. 16. rasedusnädalast alates võib seda nibudest erituda – see on eelpiim, mille värvus ulatub valgest oranžini.
Muutused südame-veresoonkonnas
Suurenenud emaka tõttu tõusnud vahelihas muudab omakorda südame asendit: kergitab seda ülespoole ja pöörab vasakule ette. Raseduse ajal suureneb veremaht 40–50% ja see tekitab kerget südamelihase suurenemist. Sünnituse järel see taandub. Kuna plasma koguse kasv on suurem kui erütrotsüütide massi kasv, siis kujuneb välja füsioloogiline aneemia, mis väljendub analüüsides muuhulgas hemoglobiinitaseme langusena.
Raseduse ajal kasvab rauavajadus. Sellele vaatamata soovitatakse raualisandeid tarvitada alles siis, kui vereanalüüsidest ilmnevad rauavaeguse märgid.
Veremahu tõusuga
- tagatakse suurenenud emaka verevarustus,
- ema ja loote koed varustatakse piisavalt hapniku ja toitainetega,
- luuakse reserv verekaotuse asendamiseks sünnituse ajal ja järel.
Raseduse teisel poolel võib naine kannatada nn vena cava kompressiooni all: selili lamades väheneb vere tagasivool ülakehasse ning ajus, südames ja mujal tsentraalses vereringes tekib verepuudus. Naine tunneb end halvasti ja võib isegi minestada. Selle vastu aitab küljele pööramine.
Raseda jalgades võib aeglustuda verevool ja tekkida venoosne pais. Selle tagajärjeks on tursed ja veenide laienemine.
| Südame löögisagedus | Suureneb 10–15 löögi võrra |
| Veremaht | Suureneb u 1500 ml (40–50%) |
| Erütrotsüütide mass | Suureneb u 17% |
| Hemoglobiinitase | Langeb |
| Südame löögimaht | Suureneb 30–50% |
Tabel. Muutused raseda südame-veresoonkonnas
Muutused hingamissüsteemis
Raseduse ajal toimuvad muutused kopsu töös on osaliselt tingitud kasvavast emakast. Diafragma tõuseb enam kui 4 cm. Rinnakorvi liikuvus suureneb ja rindkere ümbermõõt kasvab kuni 10 cm. Kuigi südame ja diafragma asend muutub, tagab rinnakorvi laienemine kopsumahu säilimise.
Hingamine muutub raseduse ajal sügavamaks. Hingamisteedesse siseneva ja sealt väljuva õhu hulk suureneb, kuid hingamissagedus jääb tavaliselt samaks või kasvab õige vähe.
Ülemised hingamisteed muutuvad vererohkemaks ja kohevamaks. Kapillaarid laienevad ja täituvad, põhjustades limaskesta turset. Selle tagajärjel võivad tekkida ninakinnisus, ninaverejooks ja hääle muutumine.
Põhiainevahetuse tase muutub raseduse jooksul, olles tavalisest 15–20% kõrgem. Seda peegeldab suurenenud hapnikuomastamine, et katta loote, platsenta ja ema organite kasvanud vajadused.
Perifeersete veresoonte laienemine ja higinäärmete töö suurenemine aitavad eraldada tekkinud liigset soojust. Seetõttu ei talu paljud rasedad liiga sooja keskkonda.
<table “width=100%”>
HingamissagedusMuutumata või veidi tõusnudKopsumahtMuutumataSissehingamismahtSuurenenudVäljahingamismahtLangenudHapniku tarbimineTõusnud 15 – 20%
Tabel. Muutused hingamissüsteemis
Muutused neerutalitluses
Neerustruktuuride muutusi põhjustavad rasedushormoonid, suurenenud emaka surve ja kasvanud veremaht. Neerutalitlus muutub raseduse ajal palju aktiivsemaks, sest neerude kaudu eritatakse nii ema kui ka loote ainevahetusproduktid.
Tavaliselt imenduvad neerudest tagasi kõik plasmas esinevad toitained, ka glükoos. Rasedal on suhkru tagasiimendumine häiritud ja seda võib vähesel määral uriinis esineda. Uriinis võib vähesel määral olla ka valku. Kui lisaks uriinis leiduvale valgule on rasedal kõrge vererõhk (>140/90 mmHg), tuleb olla tähelepanelik, sest see võib viidata ohtlikule seisundile – preeklampsiale.
Raseduse ajal võib mureks olla põieärritus ning sagedasem (ka öine) urineerimisvajadus. Sagenenud urineerimist põhjustab raseduse algul põie tundlikkuse kasv, hiljem suureneva emaka surve. Põielihased lõtvuvad rasedushormoonide toimel ja põie maht võib suureneda kuni 1500 milliliitrini. Samas surub suurenenud emakas põiele, põhjustades tugevat urineerimisvajadust isegi siis, kui uriini on põies vähe.
Muutused seedeelundkonnas
Raseduse algul esineb tihti iiveldust ja oksendamist, muutuda võivad maitse-eelistused ja tekkida kummalised isud. Seedimine on aeglasem, sest rasedushormoonid (progesteroon) lõõgastavad soole seinas olevaid silelihaseid. See võib põhjustada kõhukinnisust. Suurenenud emaka tõttu asetseb magu kõrgemal ja III trimestril võivad tekkida kõrvetised.
Raseduse ajal on raske diagnoosida pimesoolepõletikku, sest ussripik on nihkunud tunduvalt kõrgemale.
Raseduse ajal kaalu tõusmine on individuaalne ning sõltub muuhulgas raseduse-eelsest kaalust: suurema kehamassiindeksiga (KMI) rasedad võtavad rasedusega enamasti vähem juurde kui väiksema kehamassiindeksiga naised. Kehamass suureneb loote, lootevee, platsenta, emaka, rindade, koevedelike, veremahu, rasvkoe ja varude suurenemise mõjul.
Muutused nahas ja nahaaluses koes
Ehkki täpne tekkemehhanism ei ole teada, tekivad neerupealise intensiivistunud talitlusest ja hormoonide (östrogeen, progesteroon, melatoniin) kõrgematest tasemetest muutused naha pigmentatsioonis. Kõige sageli tumenevad alakõhu keskjoon ja nägu. Samuti muutuvad tumedamaks rinnanibud ja nibuväljad, mõnikord ka kaenlaalused.
- Raseda mask ehk chloasma on laiguline/tumedam ala näol (otsmikul, põsesarnadel, ninal, ülahuulel). Päevitamine võib seda intensiivistada. Laigud kaovad sünnituse järel kuude jooksul.
- Kõhu valgejoone (linea alba) tumenemise korral tekib tumedam joon ehk nn linea nigra, mis ulatub sümfüüsist rinnakuni. Kõigil rasedatel seda ei esine. Pärast sünnitust pigmentatsioon kaob, kuid sageli ei muutugi valgejoon enam sama heledaks kui enne esimest rasedust.
- Emaka kiire kasvu mõjul tekib kõhuseinte ülevenitus, mille tõttu võivad kõhunahale ilmuda nahaaluse sidekoe rebendid, rasedusjutid ehk striiad. Neid võib esineda ka rindadel ja puusadel. Esialgu on need punakad-lillakad, pärast sünnitust muutuvad valkjaks.
- Veresooneämblikud ehk angioomid tekivad arterioolide laienemise tõttu kaelal, rinnal, näol ja käsivartel. Sünnituse järel need kaovad.
Raseduse ajal tajutakse küllalt sageli kõhunaha sügelust. Selle vastu võib aidata naha niisutamine kreemide ja õlidega. Kui sügelus kimbutab peopesadel-jalataldadel, tuleks sellest teada anda oma ämmaemandale või naistearstile, sest sel juhul võib olla tegu maksafunktsiooni häirega.
Kontrolli oma teadmisi! Avatud kõigile!
Autorid, retsensendid ja kasutatud materjalid
Autorid ja teostus
- Teksti koostaja Liis Raag, Next Fertility Nordicu ämmaemand ja Eesti Ämmaemandate Ühingu president
- Toimetaja Ele-Liis Kreek
- Tehniline teostus ja graafika valik Kerti Alev
- Infot kontrollis dr Liisa Viirmaa, NovaVita kliiniku vastutav arst, günekoloog ja reproduktiivmeditsiini eriarst, MD
Pildid ja illustratsioonid
- Rasedusdiagnostika pilt: Mart Production / Pexels
- Platsenta ja beebi pilt: @brgfx / freepik.com
- Esimese trimestri pilt: Tima Miroshnichenko / Pexels
- Teise trimestri pilt: Yan Krukov / Pexels
- Kolmanda trimestri pilt: Amina Filkins / Pexels
- Platsenta pilt
- Hemoglobiin @starline / freepik.com
- Raseduse mõõtmise foto: Rodnae Productions / Pexels
- Nabaväädi foto: Vidal Balielo Jr. / Pexels
- Rasedusaegsete muutuste foto: lucas mendes / Pexels
- Kasvava emaka foto: valuavitaly / freepik.com
- Animatsioonid: Kerti Alev