Lapse jaoks on kõige turvalisem ilmale tulla 37. ja 42. rasedusnädala vahel. Rasedus on sel juhul täiskantud ja laps sünnib ajalisena. Liiga vara ehk enne 37. nädalat sündinud last nimetatakse enneaegseks ning hiljem kui 42. nädalal sündinud last ülekantud vastsündinuks.

Nii liiga vara kui ka liiga hilja sündinud lapsel võib olla mitmesuguseid terviseprobleeme. Liiga vara ilmavalgust näinud vastsündinu ei ole eluks emaüsast väljaspool veel valmis ja suurimaks mureks võib olla iseseisev hingamine. Naistearstid ja ämmaemandad teevad kõik selleks, et sünnitus ei algaks enneaegselt. Ülekantud raseduse korral aga ei varusta naise organism loodet enam kõige vajalikuga ning ta heaolu võib olla emaüsas häiritud. Seetõttu ei saa alati oodata, et sünnitus iseenesest käivituks, vaid vaja võib minna ravimitega sünnituse esilekutsumist.

Naise keha hakkab sünnituseks valmistuma raseduse viimastel kuudel. Loode sätib end tihedamalt ta vaagnasse, selle mõjul tekib naise kehas kopsudele rohkem ruumi ja hingamine muutub kergemaks, märkavad paljud naised. Kuna alakõhu piirkonnas asub ka kusepõis, siis paraku saab see suurema surve ning tekib vajadus sageli pissil käia.

Raseduse kestel on naine tajunud ka ettevalmistavaid emaka kokkutõmbeid – tunnet, et kõht läheb ühel hetkel tugevalt pingesse ja siis lõdveneb, justkui keegi teeks kehaga kõhulihaste harjutusi. See ei ole valulik, kuid neid harjutusi võib raseduse lõpus hakata tajuma üha sagedamini. Mõnikord võivad need kesta isegi paar tundi.

Naine, kelle jaoks rasedus ja sünnitus on oodatud sündmus, on ilmselt raseduse jooksul palju lugenud ja mõelnud. Mõni naine soovib sünnitada üksi, sest just nii saab ta kõige paremini aru, mida ta keha tunneb. Teise naise jaoks on oluline, et sünnituse juures oleks lapse isa või elukaaslane, mõnikord aga hoopis sõbranna või ema (haiglas nimetatakse neid tugiisikuteks). Tugiisikuks võib olla ka sünnitoetaja ehk doula. On aga väga oluline, et sünnitusel kaasas olev inimene on keegi, kes seda ka ise soovib, seega tuleb sellised teemad omavahel varakult läbi arutada.

Olgu naise otsus milline tahes, on talle sünnitusmajas toeks ja abiks ämmaemand. Kui kõik kulgeb probleemideta, ei olegi sünnituse juures peale sünnitaja (ja ta tugiisiku), ämmaemanda ning ämmaemanda abilise kedagi teist. Kui juhtub aga midagi, mille jaoks on vaja arste (naistearsti, lastearsti), on nad kohe lähedal olemas ja saavad abi anda.

Varem sünnitati peamiselt voodis, tänapäeval võib proovida ka muid asendeid. Vaata videost, kuidas algab sünnitus ning milline näeb välja sünnitustuba. Sünnitusasendite, aga ka tugiisiku rolli, sünnituse ajal hingamise, tuhudega toimetuleku jm kohta saab sünnitaja infot perekooli loengutes. Perekoolis toetatakse tulevasi vanemaid raseduse, sünnituse ja lapsekasvatamise vallas nii loengute kui ka veebikeskkonna kaudu. 

Emaka kokkutõmbed aitavad lapsel üsast välja liikuda, sest lükkavad teda, ning naine saab samuti kaasa suruda. Kui lapse pea on tupest väljunud, sünnib ülejäänud keha iseenesest. Pärast sündi hakkab laps kohe hingama ja häälitsema. Ämmaemand kuivatab teda pehme rätikuga, paneb ta ema paljale rinnale ja katab sooja käterätikuga. Ema rinnal olles kuuleb laps ema südamelööke ning võõras keskkond ei ole nii hirmutav, sest ema on endiselt lähedal.

Lapse sünni järel lõigatakse läbi nabaväät, mille kaudu ta on veel emaga ühenduses. Nabaväädi lõikab sageli läbi lapse isa, kui ta on sünnitusel kaasas. Seejärel sünnib ligikaudu poole tunni jooksul platsenta ehk emakook. See on suur pehme maksataolise väljanägemisega ümarjas organ, mille sünnitamine ei ole valulik.

Video: vaata blogija Malluka ilusat fotoseeriat tema sünnitusest sünnitusmajas 2017. aastal.

Vaatamata naise soovile ei pruugi laps sündida vaginaalsel teel. On olukordi, kus lapse või ema tervise seisukohast on meditsiiniliselt ohutum laps ilmale tuua keisrilõike abil. Tegemist on suure ja keerulise operatsiooniga, mistõttu ei tehta seda mõjuva põhjuseta. Seega ei ole võimalik keisrilõike teel sünnitada lihtsalt seetõttu, et naine seda soovib. Iga operatsiooniga kaasnevad ohud ning raseduse ja sünnituse korral on ühe inimelu asemel kaalul hoopis kaks, kolm või mõnikord isegi neli. Kui kasud kaaluvad kahjud üles, on operatsioon vajalik.

Keisrilõige on samuti sünnitamine, kuigi see on operatsioon. Sünnitus ei ole ainult lapse väljumise periood, vaid algab juba palju varem. Mõnikord võib sünnitusabis tekkida ka olukordi, kus esmalt loomulikult alanud sünnitus lõpeb siiski operatsiooniga. Sellisel juhul on esmatähtis alati nii ema kui ka sündimata lapse/laste tervis. Kõikide soov on siiski, et heas seisundis sünnitaja saab rinnale terve vastsündinu.

Emaks ja isaks saamine algab pere loomise mõttest. Sünnitus on ühe perioodi lõpp, aga samas millegi uue algus, sest sellest hetkest saavad naisest ja mehest lisaks ema ja isa.